Lepingu turg

Lepinguturgude uurimine: põhjalik juhend

Lepinguturgude mõistmine

Lepinguturud, mida nimetatakse ka määratud lepinguturgudeks (DCM), toimivad registreeritud börsidena, kus kaubeldakse tuletisinstrumentide lepingutega. Need turud mängivad keskset rolli kaupade ja optsioonilepingutega kauplemise hõlbustamisel, ausate ja korrektsete tehingute tagamisel, tagades samas olulise finantskontrolli.

Lepinguturgude põhifunktsioonid

Lepinguturgude keskmes on vastutus ausate ja korrapäraste kauplemistavade järgimise, tugeva finantskontrolli rakendamise ja kaubandushindade teabe tõhusa levitamise eest. Nende eesmärkide saavutamiseks peavad lepinguturud järgima regulatiivseid standardeid ja end kaubabörsi seaduse (CEA) jaotise 5 alusel registreerima järelevalveasutustes, nagu Commodity Futures Trading Commission (CFTC).

Standardimine ja likviidsus

Lepinguturgude üks põhiomadus on lepingute standardimine, sealhulgas optsioonide suurused, aegumiskuupäevad ja müügihinnad. See standardimine suurendab turu likviidsust, võimaldades sujuvaid tehinguid ja suurendades turu tõhusust. Seevastu börsivälistes lepingutes puudub selline standardimine, mis on sageli ostjate ja müüjate vahel kohandatud.

Lepinguturgude areng USA-s

Lepinguturgude juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu, kui loodi silmapaistvad futuuribörsid nagu Chicago kaubabörs (CME). Aja jooksul laienesid need turud, hõlmates mitmesuguseid finantsinstrumente, sealhulgas intressimäärasid ja valuutafutuure. Ühinemised ja ülevõtmised on maastikku ümber kujundanud ning sellised üksused nagu CME Group ja Intercontinental Exchange (ICE) on esile kerkinud peamiste osalejatena.

Regulatiivsed muudatused ja turu areng

Seadusandlikud meetmed, nagu Dodd-Franki Wall Streeti reform ja tarbijakaitseseadus, on mõjutanud lepinguturgude arengut. Seadusega kehtestati vahetustehingute jaoks kohustuslik kliirimine, mis ajendas DCM-ide kõrval ka vahetustehingu täitmisvõimaluste (SEF) tekkimist, et hõlbustada läbipaistvat ja juurdepääsetavat kauplemiskeskkonda.