Välisvaluutavahetus

Välisvaluuta vahetustehingute uurimine: põhjalik juhend

Välisvaluuta vahetuslepingud, mida tavaliselt nimetatakse valuutavahetuslepinguteks, mängivad ülemaailmses rahanduses keskset rolli, hõlbustades valuutavahetuslepingute sõlmimist välismaiste üksuste vahel. Süveneme välisvaluuta vahetustehingute keerukusse, mõistame nende aluseks olevaid mehhanisme ja uurime nende rakendamise näiteid tegelikust maailmast.

Välisvaluuta vahetustehingu kontseptsiooni lahtiharutamine

Välisvaluuta vahetustehingud on lepingud kahe poole vahel valuuta vahetamiseks, mis hõlmavad erinevates valuutades nomineeritud laenude põhiosa ja intressimaksete vahetamist. 1981. aastal Maailmapanga algatusest Saksa markade ja Šveitsi frankide omandamiseks alguse saanud valuutavahetustehingud võimaldavad üksustel hankida välisvaluutalaene soodsamate intressimääradega võrreldes otse välisturgudelt laenamisega. Need vahetuslepingud võivad hõlmata kuni 10-aastast laenutähtaega ja erinevad intressimäära vahetuslepingutest, hõlmates nii intressi- kui ka põhiosa vahetust.

Valuutavahetustehingute tüübid

Valuuta vahetustehinguid on kahte peamist tüüpi: fikseeritud fikseeritud valuuta vahetuslepingud ja fikseeritud valuuta vahetustehingud. Fikseeritud intressimaksete puhul vahetavad osapooled fikseeritud intressimaksed ühes valuutas fikseeritud intressimaksete vastu teises, fikseeritud intressimaksete puhul aga fikseeritud intressimaksete vahetamine teises valuutas ujuvate intressimaksete vastu, ilma põhisummat vahetamata.

Rakendused ja näited

Valuutavahetustehingud leiavad rakendust erinevates stsenaariumides, sealhulgas odavama võla tagamisel ja valuutakursside kõikumiste eest kaitsmisel. Näiteks võib Euroopa ettevõte A laenata USA ettevõttelt B 120 miljonit dollarit, laenates samal ajal 100 miljonit eurot USA ettevõttele B, kasutades soodsaid vahetuskursse ja intressimäärasid. Lisaks kasutavad krediidiasutused ja investeerimisühingud valuutavahetustehinguid, et leevendada vahetuskursi eeldatavate kõikumiste ohtu, nagu näitas 2008. aasta finantskriis, kui Föderaalreserv laiendas valuutavahetusoptsioone mitmetele likviidsusprobleemidega silmitsi seisvatele arengumaadele.