Võlgnevustunnistus

Võlgnevussertifikaatide arengu uurimine: IOU-dest riigivõlakirjadeni

Võlatunnistused, mis kunagi olid USA riigikassa finantsinstrumentide arsenalis tavalised, on pärast riigikassa vekslite ilmumist 1934. aastal hämaraks jäänud. Nende ajaloolise tähtsuse mõistmine heidab aga valgust valitsuse võlahalduse ja finantsturgude arengule.

Võlgnevustunnistuste avalikustamine

Oma hiilgeaegadel toimisid võlasertifikaadid lühiajaliste kupongiga valitsuse väärtpaberitena, mis on sarnased USA riigikassa välja antud IOU-dele. Investorid ostsid need sertifikaadid, mis andsid neile õiguse fikseeritud kupongimaksetele, võimalusega need väljastanud pangas sularaha eest likvideerida. Need sertifikaadid olid olulised eelarveaukude ületamisel ja selliste püüdluste rahastamisel nagu I maailmasõda.

Peamised ülevaated

1. Võlgade sertifikaadid eelnesid riigivõlakirjadele, mis on USA valitsuse poolt investoritele väljastatud võlakohustused.
2. Investorid võiksid sertifikaate väljastanud pangas sularaha vastu lunastada, sarnaselt riigivõlakirjadega.
3. Erinevalt T-Bills'ist müüdi sertifikaate nominaalväärtusega ja maksti fikseeritud kupongidega, et rahuldada lühiajalisi rahastamisvajadusi.
4. Kaasaegsed võlasertifikaatide ekvivalendid on muu hulgas CD-d, võlakirjad ja võlakirjade sertifikaadid.

Ajalooline kontekst ja kasutamine

Kodusõja ajal tekkisid võlatunnistused, mis võimaldasid riigikassal koguda vahendeid väiksemate sammudena, et tõhusalt hallata valitsemissektori saldot. Need instrumendid arenesid aja jooksul, kusjuures variatsioonid võeti kasutusele sellistel perioodidel nagu 1907. aasta paanika ja I maailmasõda. Riigivõlakirjade tõus 1934. aastal andis aga märku võlasertifikaatide kui peamiste finantsinstrumentide kasutamise lõppemisest.

Võlgnevussertifikaatide ja riigivõlakirjade võrdlemine

Riigikassa vekslite emissiooni laienemisega langesid võlatunnistused soosingust välja. Allahindlusega müüdud riigivõlakirjad, mille tähtaeg on nominaalväärtuses ilma kupongimakseta, asendasid sertifikaadid peamiste lühiajaliste võlainstrumentidena. Kui sertifikaadid pakkusid fikseeritud kupongimakseid, siis T-Bills pakkus võlgade haldamisel suuremat paindlikkust ja tõhusust.

Kaasaegsed tagajärjed

Kaasaegses rahanduses hõlmab mõiste "võlatunnistus" mitmesuguseid valitsuste ja ettevõtete emiteeritud fikseeritud tulumääraga väärtpabereid. Kuigi algsed sertifikaadid on aegunud, elab nende pärand tänapäevastes finantsinstrumentides, peegeldades püsivaid võlakohustuse ja finantsinnovatsiooni põhimõtteid.